Minu tee mudelismini....

[asterix]

eips Kõigile,

Kirjeldage kuidas leidsite tee mudelismini ja sekka ka mõni lahe seik

Mina leidsin suht kogematta teema internetist ja sattusin mudelifoorumini otsaga välja. Sai siis uuritud ja puuritud kes millega sõidab ja mida müüakse. Tundus kuidagi huvitav ja põnev Mõeldud tehtud - sai tellitud USA'st savage, aastaks oli 2004 siis.
Naljaks seik tuleb esimeselt võistluselt ja kui ma ei eksi siis oli see kullo juures peetav wintercup. Auto ja juht olid sellises seisus, et savagele oli sissesõit (5paaki) tehtud ja sellest ka piisas võistlustele minemiseks. Mulle juba tundus kohe, et lätlastel on mingid imelikud rüsakad millega nad sõidavad, et just kui oleks keegi sellise kõrge süldi ehitanud mis jubedalt logises. Mina muidugi nautisin oma võistlust. Raja ühes osas oli just selline halb hüpe, et kui vähekenegi kiiremini seda võtta oled otsapidi vastassuunas ja nii ka juhtus. Vastu tuli mulle seal - kes siis veel kui mitte lätlane. Hoop kusjuures ei olnud suur kui vidinaid mis lätlase masinalt lendas oli küll Kõik lõppes käepigistuse ja -1 koht minule

[ollo]

hea teema... just mõned nädalad tagasi meenutasin, kuidas see kõik täpselt oli.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et aastal vist umbes 85 või 86 tuli klassivend Jaagul hea mõte minna Noorte Tehnikute Majja (oli selline koht kunagi, Endla 59, praeguse Forss'i autoteeninduse kõrval) karditrenni. Kuna ma ka mootorite ja põrisevate asjade huviline olin, läksime koos. Kohapeal muidugi selgus, et karditrenni kohad olid täis ja poisse juurde ei võetud... lontsisime siis kurvalt koridori peal, kui vastu tuli Mihkel paralleelklassist, kes rääkis, et tema oli ennast automudelismiringi kirja pannud. Jaaku see mudelivärk ei huvitanud, aga ma olin väiksest peale igasugu plastmassist lennukimudeleid Made in USSR ja papist laevamudeleid (kes mäletab poola ajakirja "Malyi Modelarz", sellele 10 punkti ja igavene feim ) kokku kleepind, ka Artur Ranna raamat "Juhtraja automudelid" oli poest koju toodud ja selle järgi nii mõnigi kere kokku kleebitud... nii et minu peas helises kelluke ja sai hetkeemotsiooni ajel ennast ka automudeliringi möllitud.
Nagu öeldakse, "the rest is history...". 4-5 aastat sai juhtrajamudelitega mängitud, siis proovitud ka paari kiirusmudeli ehitamist (millest ükski, tõsi küll, kunagi rajale ei jõudnud, kuigi üks sai täiesti valmis ja käimagi pandud), aga huvitavaks läks asi siis, kui DOSAAF hakkas lahkemalt raadioaparatuure ("Signal", Made in Ida-Saksamaa) jagama ja õnnestus endalegi üks selline niutsuda... see võis olla aastal 90-91.
Põhilised võistlusklassid sel ajal olid "RC-E" (1:12 mõõdus elektrimootoriga ringrada), "RC-B" (enamvähem suvalises mõõtkavas vigursõit), "F-1" ja "F-2" (vastavalt siis vormeli- ja kinnise kerega 1:8 nitro rajaautod). Mingeid koopiamudeleid tehti ka, millega sõideti vigurit ja hinnati igasugu detaile. Sellest ajast on elu pisut edasi läinud, vahepeal on EW algusaegadel vist olnud aastajagu lausa sellist aega, kus ühtegi RC autode võistlust ei ole peetud, ise olen ühe paariaastase pausi ülikooliajal pidanud, aga kiiks on ikka küljes ja parata pole midagi.

[sammy]

hea teema jah, rc maailma tõi mind töökaslase avastus ühel toredal päeval, et tal autos miski nikko vidin .. kohaliku platsi peal siis paar ringi ja tuli meelde, et mul kodus tolmu kogumas miski üsna kiire nikko onroad

nädal( vist ) sai siis nikko masinatega kontori ees lolli mängitud ja siis otsustas see sama töökaaslane endale mtr2'e tellida.. alguses oli plaan ta auto ära oodata ja siis otsustada, aga noh, nagu need asjad käivad, "eksisin" ma kullo poodi ühel toredal päeval ära ja tulin sealt tagasi graupneri 1/10 monstriga .. harva olen ma nii halbu investeeringuid teinud, kuigi nalja sai siiski rohkem kui rubla eest ja pisiku sai ka külge

segastel asjaoludel eksisin ma siis ühel järgmisel toredal päeval hobikeskusesse ära ja päev hiljem ( jällegi vist ) sai ära tellitud kyosho inferno mp777 spec1.
nii häid investeeringuid olen ma samuti harva teinud.

nüüd siis uued seiklused ootamas, kuna naisele ka pisik külge jäänud ja nõuab järjest kõvema häälega endale ka autot .

lühidalt kokku võttes, tegelnd 1 kuu ja 1 nädal, üle eland kolm autot and i still love it

[ranno]

Minuga on siis selline lugu, et väikse poisina sai proovitud ka minna Nõmme Pioneeride maja mudelismi ringi, aga vastupidiselt Ollole ei olnud just mudelismi ringis kohti või õigupoolest oli, aga poisse oli nii palju, et kõigile kohti ei jätkunud ja väikses ruumis ei mahutud õigupoolest isegi õieti ringi keerama. Nii ei olnud ka õopetajal õieti kellegi jaoks aega. Sinna see asi toona pidama jäigi kuni siis mõni aasta tagasi sõber käis kuskil Tartu suurte autode messil ja külla tulles oli õhinas nagu väike laps, et tead mis ma nägin.. väiksed autod sõitsid.. ja sa ei oska uneski ette kuijutada kui kiirest.. aga kuna mehed ei kasva iial suureks, siis järgmine kord kui kuulsin raadiost reklaami (Rando - ma tõesti ei mäleta mis jaam se oli ), et ülemiste kaubanduskeskuses on Kullo päevad ja muuhulgas ka väiksed autod. Nii ma siis sinna läksin. Tunne oli muidugi vähe nõme. Suur täiskasvanud mees luurab ümber noorte poiste - et mis teete Õnneks trehvasin nägema Margust, keda tundsin juba varasemast. Tuli välja, et ta tegeleb asjaga juba miljon aastat - hea mees.. ja mulle ei rääkinud varem sellest mitte üks sõna.. Nii ta siis näitas oma koledat suurte ratastega autot ja Rano oli ka seal.. samasuguse koleda autoga ja nii nad mulle siis pajatasid mingitest servodest, tuunimisesest, nitrost, ja kuubikutest.. mitte mütsigi ei saanud aru, aga põnev oli ja jube kiusatus tekkis millele ei suutnud vastu panna. Ostsin siis auto ära. Käisime kolmekesi esimese lume saabudes autole Järve selveri maa-aluses parklas sissesõitu tegemas. Aga see põrguline teeb ju lärmi ja sealt meid peksti ruttu välja Ja nii saigi hakatud käima ka võistlustel, sest suure karjaga koos sõites on ikka lahedam.. Nüüd on muidugi väike paus sisse tulnud.. elu on kuidagi kiiremaks läinud ja suurem tuhin läks ka üle peale seda, kui möödund talvel poole hooaja pealt süüdistati, et ma ei tohiks oma mitte määrustikupärase masinaga välja ilmuda.. Lõpuks küll tunnistati kõik õigeks, aga tuju ei ole enam see. Aga see eest on mul nüüd kodus riiulis kaks RC lennukit, millega jätkata, loodetavasti saan lendamise varsti selgeks ja sealt keegi ära ei aja.. Kindlasti lasen pojal kunagi selle kõigega edasi tegeleda, sest mudelism sobib hästi nii suurtele kui väikestele meestele. Annab tehnilisi teadmisi, käsitööoskust, vaba aja suurepärane sisustamise võimalus, enamjaolt ka mõnus seltskond ja tegelikult pole ta nii kallis midagi, no kui me ei võrdle just ristsõnade lahendamise või kummikeksuga..

[motokrosser]

Minu lugu oli siis niiet mingi 2004 või 2005 talvel olid vist kümapühad jäin koolist koju.Pidin igavuse kätte ää surema.Vott siis leidsin selle lehe.Nüüd on juba asja rahapuuduse tõttu vaadatud ja lõpuks sai ka hobikeskusest mini-z koju toodud.

[H2]

Mina näiteks ei olegi veel mudelismini jõudnud. Käin ja näpin tilka, nagu öeldakse. No käsi ei roni lihtsalt tahataskusse rahatasku järele et see kulutus ära teha. Aga RC lennuki ja/või kopteri ostan ma veel see aasta ära. Hing annab siis ehk rahu. Aga seda tilganäppimist ala foorumites olen ma harrastanud ikka aastaid. Nii et kogemus on olemas, RC tilganäppimises kindlasti. Piisab ühe kanaliga puldist täiesti selle tegevuse jaoks kusjuures. Kaks klikitavat klahvi ja soovitavalt rullik peal ja saab näpitud mis mühiseb. Lisaks tüütan igast müüjaid ja maaletoojaid oma fantastiliste küsimuste ja päringutega. Eks kui ma kunagi midagi tõesti ostma hakkan siis valetan ennast Hubertuseks, et mind jutule võetaks.

Õhku tarbin aastast 1979. Tegelen trükiste ja nende etevalmistamisega.

Parimat
Henri