Nonii, reisilt tagasi ja vaikselt hakkab aju ka üles ärkama... peale võistlust 6,5 tundi roolis olla ja 2 ajal magama saada pole vanainimesele ikka kerge. Battery joomine peale Häädemeestet polnd ka hea mõte, koju jõudes ei tahtnud kuidagi uni tulla... selle eest on praegu seda rohkem kui küll.
Nitros oli eestlasi 6, võistlejaid kokku rajal vist 14 või 15. 4 parimat, kes otse finaali said, olid Olev, Janis Orlovskis (Läti), Mindaugas Ambrasas (Leedu) ja Indrek, ülejäänud pidid üritama läbi poolfinaalide.
Ebaõnn tabas poolfinaalis Härjaonu, tal läks tagarihm ja rihmaratas, muidu oli ka ikka edasisaamist küsijate hulgas, kuigi suure tõenäosusega oleks väljajääjateks sel juhul olnud keegi teine eestlastest
Nitro finaalis tegime suht puhta töö:
1. Olev 121 ringi
2. Mindaugas Ambrasas (Leedu) 114
3. Indrek 104
4. Ranno 101
5. OnuTom 93
6.Valentinas Pumputis (Leedu) 91
7. Janis Klimenkovs (Läti) 85
8. Mihkel 73
9. Janis Orlovskis (Läti) 12
10. Robertas Daskevicius DNS
Indrek, Mindaugas ja Janis Klimenkovs sõitsid väga täpselt ühte auku ringe (kõigil 14,4xx sekundit parim finaalis), aga Janis ja Indrek olid erinevate muredega hädas. Indreku auto suri 2 korda välja (esimesel korral aitasin mina pisut tema katusele keeramisel kaasa
) ja ei tahtnud tühjade starteriakude pärast kuidagi käima minna, kokku kaotas ta nende jamadega 155 sekundit ehk laias laastus 10 ringi + veel pisut. Väike arvutus näitab, et ilma nende jamadeta oleks ta vabalt võinud teist kohta küsida... eks elu õpetab ja järgmisel korral on starteriakud täis. Klimenkovsil olid ka mingid jamad ja viimast 5 minutit ta ei sõitnud.
Janis Orlovskis (kvalifikatsiooni teine) proovis betooni kõvadust (oma sõnul mingi rajal vingerdava aeglasema auto süül) juba üsna alguses. Betoon ei andnud järele ja sinna sõit lõppes.
Rada oli sõidetav, suht OK pidamisega ja madala rehvikuluga, aga piirded olid karmid, kõik suunaeraldajad olid kõnnitee äärekividest, mille külge oli "pehmenduseks" kaablikrõpsudega tõmmatud 50mm kanalisatsioonitorud. Distsiplineeris küll kummaliselt... aga omalgi oli päeval paar hinge kinni võtvat situatsiooni ja mitte väga omal süül- korra eelsõitudes, kui sirge alguses auto lihtsalt hakkas oma elu elama ja rahva hulka lendas (olles teel sinna kohtunud betoonist äärekiviga ja lõhkunud tagarehvi), teine "appiii!!!" situatsioon oli 4 kiirema finaalitrenni ajal, kui Mindaugasest peasirgel möödumisel tema auto mulle konkreetselt külge keeras, minu oma selle peale kenasti lendu tõusis ja tiibade puudumise tõttu väga valusasti maandus... aga õnneks terveks jäi, muidu oleks finaali starti jõudmine paarkümmend minutit hiljem väga kahtlane olnud. Mindaugas ise ütles, et tal oli häire (kasutab Spectrumit), võibolla oli ka, sest hädasid oli vähemalt kvartsiinimestel mitmetel, ilmselt juhtimispukiks olnud kontserdilava metallkonstruktsioonide tõttu, mis otstes lausa rada varjasid, kuna pilootide koht oli lava esiservast kõva meetri tagapool. Mul olid tõsised häired eelsõitudes (praktiliselt igal ringil, sõltuvalt mu asukohast pukil kas sirge alguses või lõpus, valisin häirete saamiseks alguse, kuna see tundus turvalisem, kiirused väiksemad
, peale kvartsivahetust kolmandas eelsõidus ja finaalitrennis oli justkui OK, aga finaali 25. minutil tulid nad tagasi... õnneks päris lendu enam ei läinud.
Stockis oli kohal 13 autot, meilt Aare, Ingo, Tanel ja Priit. Mihklil oli auto kaasas, aga otsustas mitte sõita, 2 klassi ei jõua eriti hästi.
Priit muidugi, hea mees, tuli rohkem vist mulle mehaanikuks ja lootis möödaminnes stock klassi mütsiga kinni lüüa, aga ütleme nii, at 3 aastat vana mootoriga stockis ikka väga kaugele ei purjeta. Mõnes kurvis võid ju mööda saada, aga järgmisel sirgel tullakse konkreetselt tagant sisse
Selle nahka ka suurem osa finaale vist läks, kuigi ta andis endast oma parima. Häired ei tulnud heale tulemusele samuti abiks.
Ingol nägi hommikul asi päris nutune välja, trennis lõhkus esisilla ja vajalikku vidinat polnud kelellgi võtta. Mul oli oma elektriauto just igaks juhuks kaasas, aga 5 purgi põhjaga, 6 purgi põhja olin ähmis peaga kodo jätnud (d'oh). Lahendus oli siiski olemas Mihkli auto näol ja kui Ingo oli oma esialgsest okist üle saanud, leppis ta siiski võõra autoga võistlemise mõttega 1200km tühisõidu asemel ... väikseid probleeme neil oli akude sobivuse jms. pisiasjadega, aga lõpptulemus oli vaeva väärt, Ingo võitis viimase finaali ja oli eestlastest parimana teine.
Tanel ja Aare kulgesid ka rahulikult ja kindlalt mööda rada, aga kiirusest & stabiilsusest päris ei piisanud parimatele vastu saamiseks.
Stocki tulemused (ei pruugi olla 100% täpsed, maitia kuidas nad neid kokku arvutasid, Tanelil, Priidul ja Aarel olid 2 parima finaali kohapunktid võrdsed):
1. Tomas Riuka (LT)
2. Ingo
3. Donatas Katiliauskas (LT)
4. Priit?
5. Aare?
6. Tanel?
7.-10. igast leedukaid
Mis põhiline, ilm oli megailus (kuigi öösel oli külm) ja hooaja lõpetamiseks igati meeldejääv üritus, vaatamata korraldajate mõningasele segadusele ja meid vallanud infopuudusele võistluste edasise käigu kohta. Aga nu, andkem neile andeks, rajaehitusega olid nad kõvasti vaeva näinud ja see oli neile esimene sellises mahus üritus korraldada, ju nad ennast parandavad. Loodan, et nad minu kiunumise ja õpetamatikkumise peale väga ei pahandanud ja asja ikka järgmisel aastal uuesti teevad
Igatahes ei ole minus vähimatki kahetsust, et ma Vilniuse asemel Soome MV viimasele etapile vihma sadamist vaatama ei läinud.
Lõppmuljet ei suuda rikkuda ka Leedu parlamendi geniaalne otsus kuulutada 1. spetember "kuivaks", mille tõttu laupäeval isegi restoranist õhtusöögi kõrvale õlut ei olnud võimalik saada... hea seltskond korvas selle pisikese puudujäägi sajaga.
