Onu Jonase sõidukool
Postitatud: 30.04.2012 23:54
Mul tekkis rajal mõte luua selline teema et jagada enda kogemusi ja avastusi sõidu vallas. Ja kuna ma olen natuke reisinud, näinud kuidas asju kiiresti tehakse ning ma olen ka kõige suurem mudelist Eestis, siis võiks see teema ennast ka õigustada. Jutt käib ainult offroadist ja 1/8 buggyst.
1. Auto juhtimine õhus.
Seda laikin ma praegu kõige rohkem sest seda nägin ma euroopas ja varsti saan ise ka sellega hakkama. Selliseid olukordi on palju, (eriti kui hüpe on kohe peale kurvi) kus vedrustuse inerts lükkab õhku tõustes auto ühe külje kõrgemale kui teise. Ehk siis auto on viltu õhus aga maanduda oleks vaja neljale rattale. Abirohi on sõnades lihtne: kui keerata rattad õhus paremale ja anda gaasi, siis tõuseb kõrgemale auto parem külg (kui mõtlete kuidas esirataste inerts autot keerab, tundub see ka loogiline). Õhus keeramine mõjub shassiile ainult nii, et üks külg tõuseb üles, teine langeb - samal ajal auto ühte külge ettepoole ei keera, ehk siis trajektoor jääb muutumatuks, kui siis väga vähe.
Nii palju sõnadest. Praktikas on mitu probleemi. Esiteks, sõitja esimene instinkt on keerata rattaid just vastupidiselt soovitule, ehk siis olukord muutub hullemaks - ainult väga suurt keskendumist saadab edu. Teiseks, niisama rattaid keerates pole mingit tulemust, väga oluline on leida õhus aeg ka korralik suts gaasi vajutada. Kolmandaks, peale õhus toimetamist ja maandumist on juhe nii koos et edasi ei oska eriti mujale liikuda kui otse. Ehk siis probleem on, et see nipp vajab suurt kogemust ja kiiret mõtlemist. Keeruline on õhku tõustes koheselt valet asendit märgata ja siis mõelda, kuhu keerama peab. Selle vältimiseks (eriti kui tegu on väga väikeste hüpetega kus läheks tarvis ebainimliku reageerimist) teevad ka parimad sõitjad nii, et nad mõtlevad või vaatavad, kuhu ring-ringilt auto kaldub ja siis teevad iga ring ka korrektuuri. Kurvist väljudes saadab autot sama inerts ja kui ise piisavalt stabiilselt sama rada liigud, lendab ka auto õhku sama moodi. Kui ta väga viltu ei lähe, on vaja parandus tegemata jätta.
Mina hakkasin seda õppima 20 liitrit kütust tagasi. Praegu suudan ma iga kord, kui auto viltu läheb, paar sekundikümnendikku hiljem taibata, kuhu peaks keerama hakkama, aga selleks ajaks on veidi hilja ja ma jätan korrektuuri tegemata. Lihtsalt ei jõua enne hüppele lähenemist ennast selleks ette valmistada, et nüüd ma hakkaks kuhugi õhus vingerdama - kogu keskendumine kulub gaasi andmisele ja pööramisele ning viltusena õhus rippuv auto on alati ootamatu olukord.
2. Hüppesse minek ja maandumine.
Lihtne teema - mine sõida hüppesse ja maandu õigesse kohta. Põhiline asi, millega hävitakse on loomulikult see, et hüpatakse liiga kaugele ja maandutakse kuskil landeri taga. Auto ei maandu sujuvalt kaldpinnale vaid plärtsatab tasasele maale ning ei sõida kiiresti kuhugi. Lihtne tõde on see, kui keegi veel aru pole saanud, et õhus olemine on aeglasem kui maal liikumine. Eurooplased, mõned üksikud, suudavad hüppesse minna väga kiiresti ning alles hüppe nõlval kas pidurdavad väheke või võtavad hoo maha. Pidurdamine on keeruline (eesti mehele üle mõistuse) sest vaja on väga tundlikut sõrme ning õhku tõustes on auto nina maa poole ning auto on vaja jälle sirgeks saada. Muidugi võtavad nad hüppele eelnevalt lõigult niimoodi viimast ja samas maanduvad enam-vähem täpselt landeri nõlvale, et jälle kiirendada saaks. Jällegi asi mida jälgida ühesõnaga - enne hüpet sirgel lõigul on ka vaja korralik hoog sees hoida, mitte joristada sirget sellise hooga, millega hüppesse kavatsed minna. Väga keeruline on pidevalt just õiges kohas hoog maha võtta enne hüpet, aga harjutada ja proovida võib - kiire hoog sisse ja vabakäigul hüppesse.
3. Gaasisõrm
Sellel teemal on isegi vaieldud, et kuidas peaks mudeliga pedaali vajutama. Lihtsam on gaasiga jõnksutada ja pidevalt nö pidamist testida, nagu teeb meie kogukond. Mina proovin võimalikult sujuvalt ja ilma rängemate jõnksudeta sõita, nagu eurooplased. Pidamine on kõvasti ühtlasem ja kui rattad on pidevas pöörlemises, siis ei mõjuta ka väikesed augud autot nii palju. Lihtne ja lühike mõttetera, kasu on palju ning väga suurt raskust pole, et sõiduviisi kiiremaks saada - lihtsalt vaja vanadest kingadest välja astuda ja halba harjumust muuta. Kindlasti ärge sõitke nii nagu akaver, see näeb välja nagu eriti karmis nikufilmis.
Kui keegi tunneb veel, et rajal valitseb mingis vallas kaos ja tahaks enda õpitut jagada, siis rääkige välja. Kui tahate täiendada või leiate et miski on vale, siis rääkige välja. Ma loodan, et tekib mingi arutelu aga ise kaon kuni mai lõpuni ära, mul on Jõhvis sõja mängimine pooleli.
1. Auto juhtimine õhus.
Seda laikin ma praegu kõige rohkem sest seda nägin ma euroopas ja varsti saan ise ka sellega hakkama. Selliseid olukordi on palju, (eriti kui hüpe on kohe peale kurvi) kus vedrustuse inerts lükkab õhku tõustes auto ühe külje kõrgemale kui teise. Ehk siis auto on viltu õhus aga maanduda oleks vaja neljale rattale. Abirohi on sõnades lihtne: kui keerata rattad õhus paremale ja anda gaasi, siis tõuseb kõrgemale auto parem külg (kui mõtlete kuidas esirataste inerts autot keerab, tundub see ka loogiline). Õhus keeramine mõjub shassiile ainult nii, et üks külg tõuseb üles, teine langeb - samal ajal auto ühte külge ettepoole ei keera, ehk siis trajektoor jääb muutumatuks, kui siis väga vähe.
Nii palju sõnadest. Praktikas on mitu probleemi. Esiteks, sõitja esimene instinkt on keerata rattaid just vastupidiselt soovitule, ehk siis olukord muutub hullemaks - ainult väga suurt keskendumist saadab edu. Teiseks, niisama rattaid keerates pole mingit tulemust, väga oluline on leida õhus aeg ka korralik suts gaasi vajutada. Kolmandaks, peale õhus toimetamist ja maandumist on juhe nii koos et edasi ei oska eriti mujale liikuda kui otse. Ehk siis probleem on, et see nipp vajab suurt kogemust ja kiiret mõtlemist. Keeruline on õhku tõustes koheselt valet asendit märgata ja siis mõelda, kuhu keerama peab. Selle vältimiseks (eriti kui tegu on väga väikeste hüpetega kus läheks tarvis ebainimliku reageerimist) teevad ka parimad sõitjad nii, et nad mõtlevad või vaatavad, kuhu ring-ringilt auto kaldub ja siis teevad iga ring ka korrektuuri. Kurvist väljudes saadab autot sama inerts ja kui ise piisavalt stabiilselt sama rada liigud, lendab ka auto õhku sama moodi. Kui ta väga viltu ei lähe, on vaja parandus tegemata jätta.
Mina hakkasin seda õppima 20 liitrit kütust tagasi. Praegu suudan ma iga kord, kui auto viltu läheb, paar sekundikümnendikku hiljem taibata, kuhu peaks keerama hakkama, aga selleks ajaks on veidi hilja ja ma jätan korrektuuri tegemata. Lihtsalt ei jõua enne hüppele lähenemist ennast selleks ette valmistada, et nüüd ma hakkaks kuhugi õhus vingerdama - kogu keskendumine kulub gaasi andmisele ja pööramisele ning viltusena õhus rippuv auto on alati ootamatu olukord.
2. Hüppesse minek ja maandumine.
Lihtne teema - mine sõida hüppesse ja maandu õigesse kohta. Põhiline asi, millega hävitakse on loomulikult see, et hüpatakse liiga kaugele ja maandutakse kuskil landeri taga. Auto ei maandu sujuvalt kaldpinnale vaid plärtsatab tasasele maale ning ei sõida kiiresti kuhugi. Lihtne tõde on see, kui keegi veel aru pole saanud, et õhus olemine on aeglasem kui maal liikumine. Eurooplased, mõned üksikud, suudavad hüppesse minna väga kiiresti ning alles hüppe nõlval kas pidurdavad väheke või võtavad hoo maha. Pidurdamine on keeruline (eesti mehele üle mõistuse) sest vaja on väga tundlikut sõrme ning õhku tõustes on auto nina maa poole ning auto on vaja jälle sirgeks saada. Muidugi võtavad nad hüppele eelnevalt lõigult niimoodi viimast ja samas maanduvad enam-vähem täpselt landeri nõlvale, et jälle kiirendada saaks. Jällegi asi mida jälgida ühesõnaga - enne hüpet sirgel lõigul on ka vaja korralik hoog sees hoida, mitte joristada sirget sellise hooga, millega hüppesse kavatsed minna. Väga keeruline on pidevalt just õiges kohas hoog maha võtta enne hüpet, aga harjutada ja proovida võib - kiire hoog sisse ja vabakäigul hüppesse.
3. Gaasisõrm
Sellel teemal on isegi vaieldud, et kuidas peaks mudeliga pedaali vajutama. Lihtsam on gaasiga jõnksutada ja pidevalt nö pidamist testida, nagu teeb meie kogukond. Mina proovin võimalikult sujuvalt ja ilma rängemate jõnksudeta sõita, nagu eurooplased. Pidamine on kõvasti ühtlasem ja kui rattad on pidevas pöörlemises, siis ei mõjuta ka väikesed augud autot nii palju. Lihtne ja lühike mõttetera, kasu on palju ning väga suurt raskust pole, et sõiduviisi kiiremaks saada - lihtsalt vaja vanadest kingadest välja astuda ja halba harjumust muuta. Kindlasti ärge sõitke nii nagu akaver, see näeb välja nagu eriti karmis nikufilmis.
Kui keegi tunneb veel, et rajal valitseb mingis vallas kaos ja tahaks enda õpitut jagada, siis rääkige välja. Kui tahate täiendada või leiate et miski on vale, siis rääkige välja. Ma loodan, et tekib mingi arutelu aga ise kaon kuni mai lõpuni ära, mul on Jõhvis sõja mängimine pooleli.