Niisiis: Eliminaator. Põhimõtteliselt kohe peale ajasõitude lõppu tuli paduvihm. (Siinkohal on paslik tänada [url=hhtp://
www.matkasport.ee]Matkasport[/url]'i,
Hobimaailma ja Margo Kiviloo'd telkide laenamise eest. Terve Pesur Motorsport tiim ja head sõbrad/tuttavad said vihma eest varju.)
Dragracingus on üks suhteliselt kindel reegel. Vihmaga ei sõideta. Punkt. Aga kuna kohal oli väga suur hulk pealtvaatajaid ning kõik olid ju ikkagi legendaarseid sõitjaid vaatama tulnud ei olnud ka väga valikut. Erakorralisel võistlejate koosolekul otsustati et asume rada kuivatama (= rada sõidetakse tänavarehvidega autodega järjest läbi, see keerutab vee õhtu ning kuivatab seda + kannab vett raja (=loe: pidurdusmaa) lõppu). Säärane tegutsemine võib järeltulevatel põlvedel üksjagu mõistatamist tekitada, näiteks kuidas täpselt selline vaatepilt tekib:
Peale rajakuivatamist, mis vältas umbes tunni (?) lastigi bracket peale, kuna bracketi sõitudega alustamine oli teatavas mõistes venitamistaktika otsustati 8 finalisti asemel kõik 16 peale lasta. Minu esimeseks vastaseks sai BMW 850'ga sõitev Argo Hani. Õnnetul kombel oli tema auto aga rajakuivatuse käigus eemaldanud enda küljest ühe tagumise veovõlli, ehk minul ei jäänud muud teha kui teostada soolosõit ning harjuda märgade oludega. Dial-in'iks määrasin igaks petteks 15.0, et poleks mingit ohtu end lõhki sõita.
Siinkohal on paslik öelda, et sõltumata sellest mida paljud arvavad, ning mis meelt ma ka ise enne starte olin. 400m sõitmine ei ole "gaas põhja ja läheb" spordiala, ning teatavas kontekstis ütleks ma, et kuna eksimisruumi tegelikult ei ole (Kui käiguvahetus on valesti siis sellega on sõit kaotatud), on kiirendus juhi suhtes vast isegi nõudlikum kui näiteks ringrada. Aga seda ma tegelikult ei tea... veel.
Esimesest voorust edasi ning nüüd juba vastaseks Eesti esimene Bracket klassi meister, tõeline võidusõidulegend ning Pesur Motorsport tiimikaaslane Ardo Kalda (Muideks, kui keegi soovib siis
tema savage on jätkuvalt müügis).
Esimest korda päeva jooksul sain tunda tõelist võidusõidu tunnet. Minu Dial-in 16.1, temal 16.3. Rada oli võrreldes eelmise sõiduga juba oluliselt kuivem ning sellest tulenevalt saime mõlemad hea stardi. Ardost sain ma mööda tegelikult võrdlemisi kohe, ning 300m peal lasin juba gaasi lahti (kui tavaliselt jõuan veel enne lõppu neljanda käigu sisse panna siis seekord seda ei teinud). Miks kiirendusel gaas lahti lasta? Kuiva ilmaga sõitsin aega 15.4sek, dial in oli 16,1 ning tunne oli selline, et läbin distantsi liiga kiiresti. Igatahes õnnestus mul lõpuks Legendist meetri jagu ees olla. Info boksist ütles, et mõlemad sõitsime oma aja lõhki (aja lõhki sõitmine = kaotus), aga kuna mina sõitsin 0,3 sekundit ja Ardo 0,5 sekundit kiiremini, siis pääsesin edasi järgmisse vooru. Poolfinaali!
Nüüd läks asi huvitavaks ning kerge eufooriagi tekkis sisse - kas tõesti, elu esimene dragrace ning juba finaalivõimalus? Umbes selle sama eufooria ning hea tunde tulemusena läksingi enesekindlalt Volkswagen Corradoga sõitva Delvis Siimsoni vastu starti ning sõitsin plärtsti otse stage'i (
Loe reeglit nr 11 siit), ma teadsin kohe et nii ei või, aga samas ei teadnud mis nüüd teha, ning nii ma jäingi nagu kollanokk sinna vahtima. Ilmselt tõi see ka närvi natuke üles ning sõidus tegin eksimuse. Teine käik ei läinud kohe sisse ning kaotus oli meeletu, nii umbes 30-40m kindlasti. Nojah - ega kurta ei saa, tegelikult läks ju hästi oli esimene reaktsioon. Sõitsin tagasi boksi ja tuleb Indrek Pajuste: "Rando! Sa oled finaalis! Vastane sõitis end 0,003 sekundiga lõhki!" Ja nii oligi. Tähelepanelik pealtvaataja aga läks kohtunike tähelepanu mu eksimusele pöörama ning lõpuks otsustati olukord lahendada ikkagi Delvise kasuks. Eks ta mõneti kripeldama jäi, ent teadmata täpselt stardiprotseduuriga eksimise karistust ei tahtnud ka viadlema minna, pealegi oli neil Marko Naritsaga minuteada mingi EMV punktide jagamine milles minul sõnaõigust ei olnud.
Järgmine sõit. 3-4. koha sõit. Pinge maas, läksin suhteliselt naglalt, indeksiks 15.9) Stardis ebaõnnestusin kuna vahepeal oli taas vihma hakanud sadama ning käitusin gaasipedaaliga natuke uljalt. Vastane võitis aumbes autopikkusega, ent õsitis oma indeksi lõhki ning sellega tõusin mina poodiumile.
Autasustamine oli soliidne, Ainult Marko Narits (võitja) teadis miskipärast rääkida, et tema peab oma valge pusaga õhtul kuskile peole minema. Meie Delvisega muidugi käitusime aumehelikult ning ignoreerisime tema soovi mitte šhampusega pihta saada täielikult ning lädistasime ta kleepuva joogiga mõnusalt üle
Kokkuvõtlikult:
Was fun ning järgmine aasta kindlasti jälle. Kui kellelgi on mõni auto mille jõu ja kaalusuhe on regioonis 10kw per 100kg siis kannatab kindlasti bracketit proovima tulla.
Tänuvoor: Kõikse suurem Thank You läheb agitaator Herkki Limmartile kes ikka viimasel hetkel, kui ma juba alt ära hüppama hakkasin ütles, et kurat võtku - sõidad küll!
Pesur Motorsporti ning eelkõige Eero Pesurit abi eest.
Indrek Pajustet konsultatsiooni ning väärt nõuannete eest.
Margo Kivilood ja Ivo Kivi kes ühiste jõupingutustega meile räpinast telgi võistlusplatsile organiseerisid.
Loomulikult Taivo Murumäed kes ei lasknud tujul langeda.
Anu kes sportlasi lahkelt oma ühika köögis majutas.
Hobimaailma Jaanust kes samuti katust pakkus.
Matkasporti kes ettevõtmist toetas.