Rando sorry aga ma pole sinuga trenni tegemise koha pealt nõus. Kuna aktiivsest 5-st 1:6 sõitjatest 3 on Tartust siis me peame paljuks 300km (edasi-tagasi) maha udada, et Roogojal harjutamas käia. Kuna tööpäev lõpeb reeglina kell 17.00 ning Roogojale liiklemine võtab aega veel 1,5-2 tundi koos kola pakkimisega siis minuarvates pole nädala sees rajale minekul mõtet eriti talvel pimeduse tõttu. Nädalavahetustel sõidame Tartus. Põhi takistuseks Roogojale sõitmiseks on siiski minuarvates liigsed kulud ja aeg. Tartu rajal pole kah Tallinna rahvast treenimas nähtud.
Roogoja rajal 1:6 masinatele kõige raskemaks probleemiks on kindlasti suure tagumise hüppe pealesõit. Liiga libe. Kui see katta mingi vaiba või muu vähem libiseva materjaliga siis õnnestuks sealt ka rahulikult üle kulgeda ja probleem oleks selle kohaga lahendatud. Ehk ei peaks sundima kõiki lendama vaid võiks jääda valikuvõimalus. Ja kes tahab lennata saab siis pealesõidust kah veel hoogu juurde koguda.
Suur sein peasirge lõpus VÄGA vajalik minu meelest, sest see võtab tõesti kõik juhitavad ja juhitamatud objektid kinni. Enne müüri puudumist õnnestus endal ühelt juhitamatult täis gaasiga liikuvalt masinalt eest ära saada mis lõpp tulemusena peatus Jaani suure auto all purustades kõik enda teele jääva.
Esimest hüpet pole 1:6 isegi üritanud sõita. 1:8 bagiga oli aga ohutult läbitav ja kui läkski natuke nihu siis püüdis masina pehmelt piirete vahele pandud saepuru.
Ameerika mägesid pole mina selgeks saanud. Kas see mägede viga või minu seda ei tea. Miskipärast kaldun arvama, et siiski minu viga.
Peasirge kitsendus võiks sujuvam olla aga mind isiklikult ei häiri. Pole sinna veel kunagi pihta saanud. Saatus võb muutuda
Kokkuvõtteks kui selle tagumise hüppe pealesõidu ära saab katta siis rada OK. Ülejäänud kohtades peaks masin terveks jääma kui ise vigu ei tee. 1:6 masinatega võks ikka raja ehitusel arvestada kuna ka need toovad ju raha sisse ja on momendil tõusev trend.