Järelmuljed, ehk mis teglikult ikkagi juhtus.
Nagu mõnele olen juba pajatanud olin mina kogu üritusega ÄÄRMISELT rahul ja valmis sarnast ettevõtmist kordama kui rahalisest august välja saan. Lahe oli sõita koos maailma tippudega (Jared Tebo, Davide Tortiorici, Yannick Aigoin, Atushi Hara, Joseph Quagraine ja paljud teised. Maailma tippudest on palju räägitud ja usun et meie Tõnsiega olime esimesed kes neid ka oma silmaga nägid. See kuidas kodanikud autosid valitsevad on midagi müstilist, ma mõtlen tõeliselt müstilist. Seda ei saa isegi kirjeldada.
Eesti kiireimatele kodanikele peaks minuarvates korraliku pingutusega võimeline olema koht kuuekümne hulgas ja see tähendab ikka korralikku võidusõitu, mitte finaali lõpuni kulgemist. Sisuliselt on sellsie tasemega võistlustel nii et kui sul mootor juba korra vales raja osas välja sureb pole mõtet teda uuesti käivitama hakata, lihtsalt mingit head kohta niikuinii enam ei saa. Täiesti normaalne oli see et hüpeteseerias läksin mööda neljast autost ja kahe kurvi pärast läksid neist kolm minust mööda, sest võtsin kurvi natukene ideaaltrajektoorist väljastpoolt (ei olnud katusel ega midagi, lihstalt nõks vale kurvitehnika), pm on ikka väga tihe andmine, mis ongi kogu ürituse kõige kõvem osa. Adrenaliini laks on siiamaani veres. VIimati tundsin midagi sellist kui ma end 2002 (või 2003) Eesti noorte meistriks sõitsin, viimastel minutitel jalad värisesid ja külmajudinad jooksid üle selja. Sõit on tõesti pingeline.
Esmaspäev algas meile sissemagamisega (jälle

), lennuk väljus Brüsselist 9.00, meie äratus oli plaanitud 6.00 ja üles ärkasime 10.30.
Kui kella 13 paiku lennujaama jõudsime oli meil kaks valikud, kas öö läbi seal passida või kuskile edasi reisida. Otsustasime edasiminemise kasuks, ainukeseks tingimuseks sihtpunkti geograafiline asend lähemal ekvaatorile. Seetõttu kukkus ära London, Valikud olid Madrid, >Nica ja Milano, otsustasime milano kasuks sest sealt sai järgmine päev EA'ga kodumaale lennata. Mõeldud tehtud, tõnis ostis piletid, chillisime natuke lennujaamas ja Siis Virgin expressi lennukiga Bergamo linna Milano lähistel, kus sai proovitud ehtsat itaalia pitsat (täiesti õudne, ainult itaallane suudab pitsa peale kapsast panna. öök. Salaami oli samuti meie põhjamaisele maitsele täiesti vastuvõetamatu. Sai külastatud ka Iiri pubi (Itaalias

). Guiness on ilmselt parim õlu mida ma kunagi proovinud olen, soovitan.
Järgmine hommik sujus kõik ilusti, kuni momendini mil tekkis probleem et Tõnsi ei saa kaardilt raha välja võtta (ja minu raha oli juba mitu päeva tagasi otsa saanud), kuna Itaalia automaadid Visa electroni ei seedi. Mõnesaja kroonised kõned EA esindusse ja saime lõpuks siiski lennuki peale. Lennukisse olin sunnitud kaasa võtma ühe Hyperi koti, mille peale turvakontrollis oldi väga imestunud ja pärast pikka sobramist küsiti et ega siin korgitseri ei ole... Vastus ei ja paar hindavat pilku kotile lubati meid edasi. Lend Eestisse oli pikk ja tüütav, sai üle kontrollitud. Alpides on lumi maas, kui kedagi huvitab.
Tõnisele väga suur tänu rahalise suppordi ja mõnusa seltskonna eest. Veebruaris jälle. Siis olen targem ja võtan üle 500 euro kaasa, kunagi ei tea mis või kus on vaja.